Kiilivastse kunstputukad järveforellile

Kus kiilivastsega püüda

Looduslikud kiilivastsed elavad taimestiku ümbruses ja liiguvad vees ringi, enne kui ronivad välja kooruma. Seetõttu tasub alustada taimestikuservadest, roostikest, madalatest lahesoppidest ja sügavikupiiretest. Kunstputukat ei pea pidevalt sisse kerima: pausid võimaldavad pehmetel materjalidel settida ja veega kaasa liikuda.

Kiilimustri valimine

• Looduslikud oliivi- ja pruunid toonid sobivad selges vees ja taimestiku ümbruses imiteerivaks lähtekohaks.
• Marabou ja pehmed kiud tekitavad aeglasel sissekerimisel liikumist; liiga pikk saba võib ümber konksu takerduda, seega kontrollige seda regulaarselt.
• Flashback-detailid ja erksad kuulpead lisavad nähtava ärritaja ning võivad aidata sogases vees või siis, kui on vaja otsivat lähenemist.
• Raskestatud ja kuulpeaga variandid jõuavad kiiremini sügavusse, samas kui hõredalt seotud kunstputukad sobivad madalasse vette ja aeglasemaks esitluseks.

Sissekerimine ja sügavuse kontroll

Kasutage lühikesi kontrollitud tõmbeid, ühtlast kaheksakujulist sissekerimist või liikumise ja pausi kombinatsiooni. Nööriga peab säilima piisav kontakt võtu märkamiseks, kuid kunstputukat ei tohiks pidevalt ülespoole vedada. Taimestiku olemasolu korral valige püügivööndisse jõudmiseks minimaalne vajalik raskus, selle asemel et suruda muster põhja.

Kiilid väljaspool täpset hatch

Kiilivastse kunstputukas võib olla kasulik ka siis, kui koorumist pole näha, sest selle kuju toimib ka üldise liikuva saaklooma mustrina. See ei tähenda, et iga oliivikarva peibutis imiteeriks kiili. Sihvakas keha, silmad, saba liikumine ja valitud sissekerimine loovad üheskoos vajaliku mulje.

Pärast võttu või kokkupuudet taimestikuga kontrollige konksutippu ja saba. Väike taimekiud või takerdunud marabou-saba võib muuta nii haakimise tõhusust kui ka kunstputuka ujumist.