Kunstputukate sidumiseks mõeldud karvad ja karusnahk nahal

Nahk on eri kiudude kaart

Karv muutub looma ühelt kehaosalt teisele. Pikkus, läbimõõt, koonus, aluskarv, jäikus ja kokkusurumisele reageerimine võivad kõik erineda. Tähised nagu keha, kõht, laudjas, kand, mask, terve nahk ja karusnahatükk viitavad päritolupiirkonnale või esitusviisile ning aitavad ette hinnata, kuidas materjal sidumisel käitub.

Hirve-, wapiti- ja põdrakarvad

Hirve kõhukarva kasutatakse sageli suuremate keerutatud ja kärbitud peade valmistamiseks, sest sobivad tükid lähevad tugevalt puhevile ning annavad vormimiseks piisavalt pikkust. Hirve kehakarv sobib laiemalt tiibade, peade ja kehade valmistamiseks. Peenemat või lühemat valitud karva on väiksematel kunstputukatel lihtsam kontrollida, muddleri-karv aga valitakse selle järgi, kui hästi see niidi surve all laiali vajub ja tiheneb.

Ameerikapärastes tootenimetustes tähistab elk tavaliselt wapitit. Wapitikarv on klassikaline valik puruvana-laadsete tiibade ja suuremate kuivmustrite jaoks tänu oma pikkusele ja koonilistele tippudele. Põdra kehakarv annab sabade, tundlate, jalgade ja lüliliste kehade jaoks tavaliselt pikad ja tugevad kiud. Neid materjale ei tohiks asendada ainult värvi põhjal.

Pehme karusnahk dubbingu ja liikuvate tiibade jaoks

Küüliku-, orava-, opossumi-, nutria- ja jänesemaski karusnahk ühendab pehme aluskarva selgemini eristuvate pealiskarvadega. Kihid võib eraldada või kokku segada: aluskarv moodustab siledama keha, pealiskarvad annavad ogalisema kontuuri. Jänesemaski eri piirkondade tekstuur erineb märgatavalt, mistõttu põski, laupa ja kõrvade ümbrust ei tohiks käsitleda ühtse dubbinguna.

Pikad karvad streameriprofiilide jaoks

Rebane, Soome pesukaru, kits, Islandi lammas ja jakk annavad tiibade ja alustiivade jaoks pikemaid kiude. Pehmed kiud loovad liikumise; tugevamad kiud hoiavad kuju ja võivad toetada pehmemaid kihte. Hinnake, kui palju lühikest aluskarva pärast kammimist alles jääb ja kui paksuks kinnituskoht muutub. Pikk materjal on kasulik ainult siis, kui selle tüve saab endiselt korralikult kinnitada.

Villataolised materjalid ja erikarvad

Lambavilla ja sculpin-wool'i saab tihedateks streameripeadeks kokku pakkida ja kärpida, kuid need ei kinnitu täpselt samamoodi nagu õõnes hirvekarv. Vasikakarv annab traditsiooniliste tiibade ja sabade jaoks lühikesi, vastupidavaid ja sageli veidi krässus kiude. Metssea karv on piisavalt pikk ja tugev tundlate, jalgade või kandva struktuuri jaoks.

Tööks sobiva tüki valimine

• Kuivputuka tiib: terved koonilised tipud, ühtlane kasutatav pikkus ja hallatav läbimõõt.
• Keerutatud pea: niidi all puhevile minevad kiud ja piisav varu kärpimiseks.
• Streameritiib: vajalik tasakaal liikuvuse ja profiili toetamise vahel.
• Dubbing: aluskarv, pealiskarv või mõlema kontrollitud segu.
• Sabad ja tundlad: sirged, vastupidavad ja loomuliku koonusega kiud.

Ettevalmistus ja hooldus

Enne lõikamist eraldage karusnahk, võtke ainult väike kimp ja kammige soovimatu aluskarv välja. Ärge lõigake loomulikke tippe pärast sidumist, välja arvatud juhul, kui muster nõuab tahtlikult tömpi serva. Hoidke nahatükid kuivas kohas ja eraldi suletuna. Kuna nahad on looduslikud, on värvuse, tiheduse ja pikkuse väike varieeruvus normaalne isegi ühe nimetusega toote piires.

Ettevalmistatud ribad on eraldi loetletud zonker-ribade all, terved ja osalised sabad aga kunstputukate sidumiseks mõeldud sabade all.