Kunstputukate sidumissuled

Alustage sulgede ülesandest kunstputukas

• Kuivputuka hackle: suhteliselt jäigad kiud, vähene udusulgede tihedus ja roots, mida saab soovitud konksusuuruse ümber kerida.
• Soft hackle ja kraed: liikuvad, suurema udusulgede tihedusega kiud ning painduv roots.
• Streameri liikumine: pikad marabou-, schlappen- või saddle-kiud, mis vees avanevad ja kokku vajuvad.
• Saba- ja kehakiud: sobiva koonuselisuse või servaga sirged kiud, biot'id, quill'id ja herl.
• Paaristiivad: vastavatelt vasaku ja parema tiivasule sulgudelt võetud sobivad ribad.

Kus linnu kehal sulg kasvas?

Kael või kuklakape sisaldab laias valikus suhteliselt lühikesi sulgi. Saddle pakub üldiselt pikemaid sulgi kitsamas suurusvahemikus. Tiiva- ja sabasuled on jäigema labaga ning sobivad ribadeks, quill'ideks ja konstruktsioonielementideks. Külje- ja kehasuled ühendavad sageli mustri, udusulgede tiheduse ja liikumise. CDC pärineb enesehooldusnäärme ümbrusest ning sellel on peen harunenud struktuur.

Päritolu ennustab omadusi, kuid ei anna absoluutset tulemust. Kahe sama linnu sule käitumine võib erineda ning aretus, vanus, töötlemine ja värvimine mõjutavad materjali veelgi.

Kuklakape, saddle, nahk või lahtiste sulgede pakk?

Kuklakape on tõhus, kui seotakse paljudes konksusuurustes kunstputukaid. Saddle sobib korduvaks sidumiseks, kui on vaja pikki ja ühtlaseid hackle'i sulgi. Nahk säilitab ühelt kehapiirkonnalt pärit loodusliku valiku erineva kuju ja suurusega sulgi. Lahtiste sulgede pakk on ökonoomne, kui vaja on üht kindlat sulgede tüüpi või värvi.

Hinnake väärtust teie seotavate mustrite jaoks kasutatavate sulgede, mitte ainult nahalapi suuruse või kvaliteediklassi nimetuse järgi. Tootja kvaliteediklassid on tähenduslikud konkreetse tootja enda süsteemis ning neid ei tohiks käsitleda universaalse skaalana.

Kuidas sulge uurida?

1. Silitage kiud rootsu suhtes risti ning kontrollige nende jäikust ja udusulgede tihedust.
2. Painutage rootsu kohast, kus seda keritakse; see peaks painduma lõhenemata.
3. Mõõtke kiudude pikkust konksu või kavandatud profiili suhtes.
4. Kontrollige, kui suur osa sulest on ühtlase ja kasutatava struktuuriga.
5. Uurige värvitud materjali haprate tippude, ebaühtlase värvi või jääkide suhtes.

Udusuled, kohevus ja elastsus

Udusulgede tihedus näitab piirkonda, kus naabersulgede kiud hoiavad suleriba koos. Suurem udusulgede tihedus loob üldiselt täidlasema ja vähem eraldunud profiili; vähene tihedus jätab üksikud kiud selgelt eristatavaks. Alusosa kohevus on pehme ja püüab õhku, kuid see eemaldatakse tavaliselt enne kerimist. Elastsus määrab, kas kiud vetruvad tagasi, jäävad tahapoole suunatuks või vajuvad voolus kokku.

Looduslik, värvitud, grizzly ja UV-töödeldud

Looduslikud mustrid loovad vöödid ja tonaalse varieeruvuse. Grizzly kirjeldab vöödilist sulestikku, mitte üht kindlat värvi. Värvimine laiendab värvivalikut, kuid võib muuta materjali tunnetust, ning kaubanduslikud UV-töötlused võivad muuta fluorestsentsi või peegelduvust. Need nimetused ei asenda materjali vahetut uurimist tavavalguses ja vees.

Hoiustamine

Hoidke suled kuivas, märgistatud ja putukate eest kaitstuna. Uued looduslikud materjalid tuleb enne olemasoleva kollektsiooni juurde paigutamist isoleerida ja üle kontrollida. Vältige rootsude ja pikkade kiudude muljumist. Suletud hoiustamine aitab kahjureid ohjata, kuid niiske materjal tuleb enne sulgemist kuivatada.

Korduma kippuvad küsimused

Kas iga kukesulg sobib kuivputukale?

Ei. Kuivputuka hackle vajab sobiva jäikuse, vähese udusulgede tiheduse, rootsu ja suurusega kiude. Paljud kukesuled sobivad paremini streameritele või üldiseks sidumiseks.

Kas kanasuled on kehvemad?

Ei. Nende pehmem ja suurema udusulgede tihedusega struktuur on just see, mida paljud märgputukad, nümfid ja kraed vajavad.

Kas CDC-d tuleks tugevalt ujuvust andva vahendiga töödelda?

Ei. Kasutage CDC jaoks mõeldud toodet säästlikult; rohke rasv võib kiustruktuuri kokku vajutada.

Vaadake ka eraldi jaotisi linnunahkade, sabasulgede ning tiibade ja quill'ide kohta.